Rohelennukas revolutsioon
2010. aasta 1. veebruaril ilmus ajakirjas Eesti Naine Aive Herja intervjuu Birkiga.
“Universumi kõige keerulisem küsimus on, kuidas öelda midagi nii, et sellest saadakse aru nõnda, nagu sina seda mõistad. Sellest midagi keerulisemat ei ole. Lennud Kuule on selle kõrval köki-möki,” ütleb Birk Rohelend.
Birk kirjutas 2009. aastal oma kontole kolm raamatut: ta on kirjanik, kes laseb õhtuti õlult kukkuda kontoriametniku triigitud pintsakul, et tõmmata välja terav sõnarapiir ja vabastada meid mustvalgete mõtete needusest.
Mis tööga teenid oma igapäevast leiba?
Olen kontoriametnik. See töö annab mulle väga palju materjali, võimaldab kogeda palju eri tasanditel inimsuhteid ja on mind õpetanud teoseid struktureerima, sest olen omandanud harjumuse mõelda strateegiliselt – kuidas teha midagi nii, et see kõige paremini töötaks. Seda pole mulle kusagil mujal õpetatud.
Käid argipäeviti kella 9–18 tööl, õpid näitekirjanikuks, sul on pere, väike tütar. Mis ajast sa veel oma raamatuid kirjutad?
Kirjutan väikeste juppide haaval. Mitte igal õhtul, kuid kui kirjutan, siis paar tundi jutti.
Kas sinusugune loominguline inimene ei peaks mitte olema väga spontaanne, et kirjutad siis, kui vaim peale tuleb?
Minus igasugune loovus puudub, ei sähvi mingeid värvilisi visioone. Mind haarab pigem probleem või küsimus. Võib-olla ongi mul pigem matemaatiku või ajakirjaniku lähenemine: tegelen probleemiga. See ei ole mingi jutumull mu pea kohal, vaid mind huvitab alati kindel teema, ja siis pole mul mingit raskust sellest iga kell kirjutada.
Mis sind inspireerib?
Mis mind tegelikult kütab, on inimesed. Kui näen tuttavate peal, et ahhaa, siin on konks, siis tahan aru saada, mis konks see on ja kuidas see töötab.
Viimasel ajal on minu jaoks esile kerkinud koduvägivalla ja alkoholismi teemad, mis käivad tihti käsikäes. Seda on üldse liiga sageli Eesti inimeste eludes. Mind on hakanud häirima, et me lepime sellega nii iseenesestmõistetavalt. On kurb, et inimesed on nii rahul oma purjus olekuga, näidates seda igal pool meeleldi. Stereotüüp on see, et külajoodikud joovad, kuid juhtivatel kohtadel töötavad, haritud ja intelligentsed inimesed võivad olla veel hullemad. Nende puhul oleks see justkui õigustatud, sest see on veel esteetiline. Kas väline esteetika õigustab käitumise sisu?
Oled maailmaparandaja?
Jah. Oma lastele ei tahaks sellist maailma pärandada. Tahaks, et oleks juba parem ja kergem. Et uus põlvkond ei peaks fundamentaalseid asju jälle nullist üles ehitama.
Kuidas su maailmaparandus inimestele kohale jõuab? Kas keskmine eestlane võtab su raamatu kätte?
Võtab küll. Käisime kirjanike tuuril ja oli väga üllatav, kui selgus, et ka vanemad meeldivad daamid on mu raamatuid lugenud. Nad ütlesid, et pärast seda on neil kergem mõista oma lapsi ja lapselapsi. Kirjandus onjustkui sild generatsioonide vahel, võimaldades jagada kogemusi ja saavutada mõistmist väga erineva taustaga inimestel.
Nii et su raamatud kõnetavad lugejaid?
Ma ei tea, kas kõik raamatud peavad kõnetama igaühte. Ma ei arva, et pean kirjutama kõigile ja kõigest. Mulle on lihtsalt mõned teemad väga tähtsad. Keda need huvitavad, see loeb, sõltumata sellest, kes ta on või millised on tema kogemused.
Kindlasti on tähtis kahetasandilisus, nagu näiteks viimase raamatu puhul. Sa võid lugeda seda ilma igasuguse irooniata ja sa võid lugeda hoopis allteksti – kõike seda, mis peategelane jätab ütlemata. Mis on need asjad, mida kunagi ei mainita? Need on minu jaoks alati kõige tähtsamad.
Mulle meeldib raamatut lugedes arvestada sellega, et tegu on tükiga maailmast. Teosed, mis üritavad terve maailma ära kaardistada, on väga suurel tasandil üldistused. Kui näiteks kas või üks eneseabiraamatuist jagaks elutarkust, siis piisaks ju sellest ühest, aga tavaliselt loevad inimesed neid terve raamatukogutäie läbi ja lõpuks on neil ikka see küsimus vastuseta, millega nad alustasid.
Lugejana olen tundunud, et tahaks just neid mõttekruvisid – tahaks närida ja mõelda. Mulle väga meeldivad raamatud, mis panevad pea tööle. Olen vana krimkafänn.
Mis põhjusel sai sinust üheksa aastat tagasi noorkirjanik?
Ajal, kui alustasin, tundus noortekirjandus mulle väga sünge. Trendikad olid pigem pindmised asjad. Narko oli popp ja stiilid hästi kultuslikud. See oli külm, kalk ja õõnes maailm. Tahtsin natuke lõhkuda seda pilti, et me kõik oleme ainult pindmised.
Olen üritanud luua karaktereid, keda varem pole kajastatud. Et ei ole jälle seesama Romeo ja seesama Julia, keda võib 500 erinevast raamatust leida. Et kui on armastus, siis miks see inimene, kes armastab, peab olema ilus ja hea? Kõige inetum ja kõige halvem inimene tahab ju ka seda tunnet tunda.
Flirdid oma kirjutistes päris palju surmaga? Miks?
Minu jaoks on see nii elementaarne. Elust räägivad ju kõik. Miks nad siis surmast ei räägi? Pean kogu aeg natukene surma väljakutset kuulma, mul on see püstolikangelase essents olemas. Pean riskima. See sütitab mind ja mulle meeldib tajuda, et olen täiesti piiri peal.
Raamatu “Mu sõraline sõber” peategelane sureb vähki nii, nagu suri hiljuti su ema. On siin seos?
Jah. Kindlasti on raske tulla toime mõttega, et sul on paranematu haigus. Oled justkui surmamõistetu kongis, ainult et täielikus teadmatuses sellest, millal saabub lõpp. Kas on kuidagi võimalik sellest teisiti mõelda või kas on võimalik mitte lasta sel end murda? See oli mu kõige tähtsam motiiv. Inimesel tekib kujutluspilt, et mina ja mu haigus on eraldiseisvad asjad. Haigusest tehakse mingi välisjõud või vaenlane, mis ründab. Kuid kui sa suure osa iseendast mõtestad vaenlaseks, siis on su kehal selle vaenlasega koos eksisteerida väga keeruline. Tegelikult on see ju samuti osa sinust ja sa peaksid üritama mõista, miks see sinu vastu töötab.
Kuidas suhtud kriitikasse?
Kui leian midagi sellist, et mõtlen: “Ahaa, oleks võinud tõesti nii teha,” siis ma võtan selle omaks. Aga suur osa kriitikast on selline, et “Mulle see ei meeldi, mina nii ei ela ja üleüldse ma arvan, et see on halb.” Sellise kriitikaga ei ole kahjuks midagi peale hakata.
Mida on sul maailmale anda?
Kirjutatakse palju ja hästi, aga kui see sind ei kõneta, vaid sul on mingi kiiks, sa soovid vürtsi, siis... Ei taha ju kogu aeg süüa kartulit ja kastet, vahepeal maitseks hoopis seda kõige jubedamat kitsepiima-sinihallitusjuustu. (Naerab.)
Kui sa ei taha end lõdvaks lasta ja unustada argipäeva, mis on spaavariant kirjandusest, vaid soovid tõesti mõelda – et sooritada langevarjuhüpet tundmatu maastiku kohal –, siis seda kogemust tahangi jagada.
“Universumi kõige keerulisem küsimus on, kuidas öelda midagi nii, et sellest saadakse aru nõnda, nagu sina seda mõistad. Sellest midagi keerulisemat ei ole. Lennud Kuule on selle kõrval köki-möki,” ütleb Birk Rohelend.
Birk kirjutas 2009. aastal oma kontole kolm raamatut: ta on kirjanik, kes laseb õhtuti õlult kukkuda kontoriametniku triigitud pintsakul, et tõmmata välja terav sõnarapiir ja vabastada meid mustvalgete mõtete needusest.
Mis tööga teenid oma igapäevast leiba?
Olen kontoriametnik. See töö annab mulle väga palju materjali, võimaldab kogeda palju eri tasanditel inimsuhteid ja on mind õpetanud teoseid struktureerima, sest olen omandanud harjumuse mõelda strateegiliselt – kuidas teha midagi nii, et see kõige paremini töötaks. Seda pole mulle kusagil mujal õpetatud.
Käid argipäeviti kella 9–18 tööl, õpid näitekirjanikuks, sul on pere, väike tütar. Mis ajast sa veel oma raamatuid kirjutad?
Kirjutan väikeste juppide haaval. Mitte igal õhtul, kuid kui kirjutan, siis paar tundi jutti.
Kas sinusugune loominguline inimene ei peaks mitte olema väga spontaanne, et kirjutad siis, kui vaim peale tuleb?
Minus igasugune loovus puudub, ei sähvi mingeid värvilisi visioone. Mind haarab pigem probleem või küsimus. Võib-olla ongi mul pigem matemaatiku või ajakirjaniku lähenemine: tegelen probleemiga. See ei ole mingi jutumull mu pea kohal, vaid mind huvitab alati kindel teema, ja siis pole mul mingit raskust sellest iga kell kirjutada.
Mis sind inspireerib?
Mis mind tegelikult kütab, on inimesed. Kui näen tuttavate peal, et ahhaa, siin on konks, siis tahan aru saada, mis konks see on ja kuidas see töötab.
Viimasel ajal on minu jaoks esile kerkinud koduvägivalla ja alkoholismi teemad, mis käivad tihti käsikäes. Seda on üldse liiga sageli Eesti inimeste eludes. Mind on hakanud häirima, et me lepime sellega nii iseenesestmõistetavalt. On kurb, et inimesed on nii rahul oma purjus olekuga, näidates seda igal pool meeleldi. Stereotüüp on see, et külajoodikud joovad, kuid juhtivatel kohtadel töötavad, haritud ja intelligentsed inimesed võivad olla veel hullemad. Nende puhul oleks see justkui õigustatud, sest see on veel esteetiline. Kas väline esteetika õigustab käitumise sisu?
Oled maailmaparandaja?
Jah. Oma lastele ei tahaks sellist maailma pärandada. Tahaks, et oleks juba parem ja kergem. Et uus põlvkond ei peaks fundamentaalseid asju jälle nullist üles ehitama.
Kuidas su maailmaparandus inimestele kohale jõuab? Kas keskmine eestlane võtab su raamatu kätte?
Võtab küll. Käisime kirjanike tuuril ja oli väga üllatav, kui selgus, et ka vanemad meeldivad daamid on mu raamatuid lugenud. Nad ütlesid, et pärast seda on neil kergem mõista oma lapsi ja lapselapsi. Kirjandus onjustkui sild generatsioonide vahel, võimaldades jagada kogemusi ja saavutada mõistmist väga erineva taustaga inimestel.
Nii et su raamatud kõnetavad lugejaid?
Ma ei tea, kas kõik raamatud peavad kõnetama igaühte. Ma ei arva, et pean kirjutama kõigile ja kõigest. Mulle on lihtsalt mõned teemad väga tähtsad. Keda need huvitavad, see loeb, sõltumata sellest, kes ta on või millised on tema kogemused.
Kindlasti on tähtis kahetasandilisus, nagu näiteks viimase raamatu puhul. Sa võid lugeda seda ilma igasuguse irooniata ja sa võid lugeda hoopis allteksti – kõike seda, mis peategelane jätab ütlemata. Mis on need asjad, mida kunagi ei mainita? Need on minu jaoks alati kõige tähtsamad.
Mulle meeldib raamatut lugedes arvestada sellega, et tegu on tükiga maailmast. Teosed, mis üritavad terve maailma ära kaardistada, on väga suurel tasandil üldistused. Kui näiteks kas või üks eneseabiraamatuist jagaks elutarkust, siis piisaks ju sellest ühest, aga tavaliselt loevad inimesed neid terve raamatukogutäie läbi ja lõpuks on neil ikka see küsimus vastuseta, millega nad alustasid.
Lugejana olen tundunud, et tahaks just neid mõttekruvisid – tahaks närida ja mõelda. Mulle väga meeldivad raamatud, mis panevad pea tööle. Olen vana krimkafänn.
Mis põhjusel sai sinust üheksa aastat tagasi noorkirjanik?
Ajal, kui alustasin, tundus noortekirjandus mulle väga sünge. Trendikad olid pigem pindmised asjad. Narko oli popp ja stiilid hästi kultuslikud. See oli külm, kalk ja õõnes maailm. Tahtsin natuke lõhkuda seda pilti, et me kõik oleme ainult pindmised.
Olen üritanud luua karaktereid, keda varem pole kajastatud. Et ei ole jälle seesama Romeo ja seesama Julia, keda võib 500 erinevast raamatust leida. Et kui on armastus, siis miks see inimene, kes armastab, peab olema ilus ja hea? Kõige inetum ja kõige halvem inimene tahab ju ka seda tunnet tunda.
Flirdid oma kirjutistes päris palju surmaga? Miks?
Minu jaoks on see nii elementaarne. Elust räägivad ju kõik. Miks nad siis surmast ei räägi? Pean kogu aeg natukene surma väljakutset kuulma, mul on see püstolikangelase essents olemas. Pean riskima. See sütitab mind ja mulle meeldib tajuda, et olen täiesti piiri peal.
Raamatu “Mu sõraline sõber” peategelane sureb vähki nii, nagu suri hiljuti su ema. On siin seos?
Jah. Kindlasti on raske tulla toime mõttega, et sul on paranematu haigus. Oled justkui surmamõistetu kongis, ainult et täielikus teadmatuses sellest, millal saabub lõpp. Kas on kuidagi võimalik sellest teisiti mõelda või kas on võimalik mitte lasta sel end murda? See oli mu kõige tähtsam motiiv. Inimesel tekib kujutluspilt, et mina ja mu haigus on eraldiseisvad asjad. Haigusest tehakse mingi välisjõud või vaenlane, mis ründab. Kuid kui sa suure osa iseendast mõtestad vaenlaseks, siis on su kehal selle vaenlasega koos eksisteerida väga keeruline. Tegelikult on see ju samuti osa sinust ja sa peaksid üritama mõista, miks see sinu vastu töötab.
Kuidas suhtud kriitikasse?
Kui leian midagi sellist, et mõtlen: “Ahaa, oleks võinud tõesti nii teha,” siis ma võtan selle omaks. Aga suur osa kriitikast on selline, et “Mulle see ei meeldi, mina nii ei ela ja üleüldse ma arvan, et see on halb.” Sellise kriitikaga ei ole kahjuks midagi peale hakata.
Mida on sul maailmale anda?
Kirjutatakse palju ja hästi, aga kui see sind ei kõneta, vaid sul on mingi kiiks, sa soovid vürtsi, siis... Ei taha ju kogu aeg süüa kartulit ja kastet, vahepeal maitseks hoopis seda kõige jubedamat kitsepiima-sinihallitusjuustu. (Naerab.)
Kui sa ei taha end lõdvaks lasta ja unustada argipäeva, mis on spaavariant kirjandusest, vaid soovid tõesti mõelda – et sooritada langevarjuhüpet tundmatu maastiku kohal –, siis seda kogemust tahangi jagada.
