"Mu sõraline sõber"
Teos on suurepärase musta huumoriga vürtsitatud põnevik, mille jälkmeeldivat peategelast on raske unustada. Kaur Kenderi, Chaneldiori ja Toomas Verrevi juba valmistehtud suurtesse saapajälgedesse vajutab see teos oma tikk-kontsaga veel sügavama augu.
Seda võiks vist nimetada ülbeks proosaks, igatahes raamatu algul mõtlesin paaril korral nii. Tegemist siis 33. aastase Karli tagasivaatega oma elule. Reklaamifirma tegelane, edukate edukas järglane. Naisautori kirjutatud traditsiooniliselt macholik tekst, mis paneb mõtlema, et kas tegemist on paroodiaga või “Ameerika psühho” maavillase variandiga või millegi kolmandaga jne; ei tea, senini ei oskaks rasvase näpuga ühele kindlale variandile vajutada. Või hoopis kibe satiir kõrgeltarenenud kontoriinimeste kultuurist?
“Teiste inimeste elulugude puhul häirib mind alati kõige rohkem see, et kõik on kuradi loogiline. Et alguses on kõik nii ja edasi naa, ja et mis lõpuks saab, võib juba sissejuhatavate lausete järgi aimata.” (lk 51)
Raamatus endas otsest tegevust ei toimugi, käib üks pidev mineviku meenutamine ja laiamine. Mina ja ema ja isa ja tibid ja lollid. Lisaks autoril huvitav peenisetunnetus ja vagiinakriitika. Kõik on jutustajale vastik, jäle ja kole (v.a. ta enda keha). Järjekordne teoreem sellest, kuidas õnnetu lapsepõlv keerab inimesi tuksi, koduvägivald ja mittevanemlikud vanemad. Selline ühetaoline ülbe voog muutub pikkamisi lämmatavaks, ootaks nagu actioni (sõraline sõber!), aga ei, käib ruutrumba Erose ja Thanatose saatel. Ühesõnaga, poole raamatuga sai nagu jutustaja olemus selgeks, edasi muutus pisitasa tüütavaks. Kui mälu ei peta, siis Karli sugused võiks olla chaneldiori raamtus ülemuseks (aga ei mäleta täpselt).
Ma ei saa aru, mis kummiga seksimisel (lk 94) viga on, miks sellest mingi paganama üleilmne eksistentsiaalne probleem on tehtud (see ei ole raamatuga seotud küsimus, lihtsalt ühe episoodi lugemisel torkas pähe). Raamatu lõpuks jõuab Karl tõdemusele, et see vähk on tema ainuke tõeline sõber, kellest ta ei taha lahti saada, vaid pigem tunneb ta suurt sidet enda ja maovähi vahel.
Ja ma vaatan seda pilti oma poolläbipaistvast kehast ja ausalt, esimene mõte, mis mu pead läbis, oli see, et ma olen rase. Ka iga kord hiljem, kui ma olen seda pilti vaadanud, meenutab see ilusti rohekalt helendav osa mulle loodet - väikest inimest, kes ei ole veel piisavalt suur, et välismaailma tulla. See on nii ilus, see kerratõmbunud keegi mu sees, kes sirutab oma väikeseid käsi ülespoole, just minu kõri suunas. Ja ma hakkasin nutma, vist esimest korda pärast vähemalt kahtekümmet aastat, sest ma tundsin, et olen enda üle tohutult uhke. Raamatu tagakaanel on tekst: Mitte kedagi ei huvita kui tark sa oled või mida sa suudad. Kõik, mis on ellujäämiseks vajalik, on oskus näida edukas. Oskus välja näha intelligentse inimesena, kellega kõik tahaksid suhelda, ja kes suudab oma kaunikujulise pea piisavalt sujuvalt kõrgemate isikute tagumikku sisse libistada. Need read panevad mõtlema. Kas tõesti on maailm nii pealiskaudne? Tegelikult on autoril õigus - meie maailma on vallutanud edukultus ja välise kummardamine. Kuid tahaks loota, et peale selle on alles jäänud ka sügavamad väärtused, mis annavad elule sisu. Pakend on ju oluline, kuid väline muutub mõttetuks, kui ta enda särava kesta taga midagi ei peida.
Romaan on eripärane ka seetõttu, et tema kujunduslikud detailid on teistsugused, kui me oleme harjunud nägema tavalistes juturaamatutes.
Rohelend on kindlakäeline kirjutaja, sellise negatiivsuse lugemine pole just lihtne tegevus (või noh, tegelikult on, aga pole just meeltülendav). Kokkuvõttes on see suurepärane raamat. See on aus ja siiras teos oma ehedate emotsioonidega. Tahes-tahtmata võib leida end mõtisklemas samade eksistentsiaalsete probleemide ja situatsioonide üle, mis tänapäeva maailmas on üsna igapäevased.
Romaan on omaette kunsttükk ka kõiki häid kujundustraditsioone reformiva lahenduse tõttu, mille autoriks on Lauri Tuulik.
"Mu sõraline sõber" saavutas Romaaniühingu 2008.a romaanikonkursil 3. koha.
Välja andnud Tammeraamat, aastal 2009.
Seda võiks vist nimetada ülbeks proosaks, igatahes raamatu algul mõtlesin paaril korral nii. Tegemist siis 33. aastase Karli tagasivaatega oma elule. Reklaamifirma tegelane, edukate edukas järglane. Naisautori kirjutatud traditsiooniliselt macholik tekst, mis paneb mõtlema, et kas tegemist on paroodiaga või “Ameerika psühho” maavillase variandiga või millegi kolmandaga jne; ei tea, senini ei oskaks rasvase näpuga ühele kindlale variandile vajutada. Või hoopis kibe satiir kõrgeltarenenud kontoriinimeste kultuurist?
“Teiste inimeste elulugude puhul häirib mind alati kõige rohkem see, et kõik on kuradi loogiline. Et alguses on kõik nii ja edasi naa, ja et mis lõpuks saab, võib juba sissejuhatavate lausete järgi aimata.” (lk 51)
Raamatus endas otsest tegevust ei toimugi, käib üks pidev mineviku meenutamine ja laiamine. Mina ja ema ja isa ja tibid ja lollid. Lisaks autoril huvitav peenisetunnetus ja vagiinakriitika. Kõik on jutustajale vastik, jäle ja kole (v.a. ta enda keha). Järjekordne teoreem sellest, kuidas õnnetu lapsepõlv keerab inimesi tuksi, koduvägivald ja mittevanemlikud vanemad. Selline ühetaoline ülbe voog muutub pikkamisi lämmatavaks, ootaks nagu actioni (sõraline sõber!), aga ei, käib ruutrumba Erose ja Thanatose saatel. Ühesõnaga, poole raamatuga sai nagu jutustaja olemus selgeks, edasi muutus pisitasa tüütavaks. Kui mälu ei peta, siis Karli sugused võiks olla chaneldiori raamtus ülemuseks (aga ei mäleta täpselt).
Ma ei saa aru, mis kummiga seksimisel (lk 94) viga on, miks sellest mingi paganama üleilmne eksistentsiaalne probleem on tehtud (see ei ole raamatuga seotud küsimus, lihtsalt ühe episoodi lugemisel torkas pähe). Raamatu lõpuks jõuab Karl tõdemusele, et see vähk on tema ainuke tõeline sõber, kellest ta ei taha lahti saada, vaid pigem tunneb ta suurt sidet enda ja maovähi vahel.
Ja ma vaatan seda pilti oma poolläbipaistvast kehast ja ausalt, esimene mõte, mis mu pead läbis, oli see, et ma olen rase. Ka iga kord hiljem, kui ma olen seda pilti vaadanud, meenutab see ilusti rohekalt helendav osa mulle loodet - väikest inimest, kes ei ole veel piisavalt suur, et välismaailma tulla. See on nii ilus, see kerratõmbunud keegi mu sees, kes sirutab oma väikeseid käsi ülespoole, just minu kõri suunas. Ja ma hakkasin nutma, vist esimest korda pärast vähemalt kahtekümmet aastat, sest ma tundsin, et olen enda üle tohutult uhke. Raamatu tagakaanel on tekst: Mitte kedagi ei huvita kui tark sa oled või mida sa suudad. Kõik, mis on ellujäämiseks vajalik, on oskus näida edukas. Oskus välja näha intelligentse inimesena, kellega kõik tahaksid suhelda, ja kes suudab oma kaunikujulise pea piisavalt sujuvalt kõrgemate isikute tagumikku sisse libistada. Need read panevad mõtlema. Kas tõesti on maailm nii pealiskaudne? Tegelikult on autoril õigus - meie maailma on vallutanud edukultus ja välise kummardamine. Kuid tahaks loota, et peale selle on alles jäänud ka sügavamad väärtused, mis annavad elule sisu. Pakend on ju oluline, kuid väline muutub mõttetuks, kui ta enda särava kesta taga midagi ei peida.
Romaan on eripärane ka seetõttu, et tema kujunduslikud detailid on teistsugused, kui me oleme harjunud nägema tavalistes juturaamatutes.
Rohelend on kindlakäeline kirjutaja, sellise negatiivsuse lugemine pole just lihtne tegevus (või noh, tegelikult on, aga pole just meeltülendav). Kokkuvõttes on see suurepärane raamat. See on aus ja siiras teos oma ehedate emotsioonidega. Tahes-tahtmata võib leida end mõtisklemas samade eksistentsiaalsete probleemide ja situatsioonide üle, mis tänapäeva maailmas on üsna igapäevased.
Romaan on omaette kunsttükk ka kõiki häid kujundustraditsioone reformiva lahenduse tõttu, mille autoriks on Lauri Tuulik.
"Mu sõraline sõber" saavutas Romaaniühingu 2008.a romaanikonkursil 3. koha.
Välja andnud Tammeraamat, aastal 2009.
Värvikamaid fragmente teosest helifailina:
http://www.rongu.edu.ee/mariti_failid/
http://www.rongu.edu.ee/mariti_failid/
